Tapa – Savalduma – Tamsalu – Sääse – Porkuni (laager) – Simuna – Roela (laager) – Aravuse – Kantküla – Rägavere – Sämi – Lammasmäe – Malla mõis – Kunda – Toolse (laager) – Haljala – Rakvere
Osalejaid: 1500 Kestvus: 4 päeva
“Kui Virumaa klubiga retke planeerisime, arvasin, et kohale tuleb vast 30–40 inimest,” meenutab tolleaegne rajameister Silver Visnapuu. Mis tuli, oli aga üllatus. Mitte 30 või 100 või 200, vaid poolteist tuhat inimest. “Kohe esimesel päeval taipasime, et toimub midagi suurt,” kinnitab korraldaja Aarne Valmis. “Enne retke seda tunnet polnud.”
Keskkonnaprobleemide tulv tabas Tapalt välja sõites rattureid kohe sealsamas linnatänavatel: ühes tünnis põles musta suitsu välja ajades mingi vedelik ja kohalik mees selgitas, et see on joogivesi. Pärineb Tapa linna kaevust ning põleb masuudi pärast, mis reostas kaevu. Kohe pärast tossavat vett nägid ratturid ka joogivee reostuseallikat, kuna linnast välja sõites jõuti kraavini, kus kobrutas Tapa sõjaväe lennuväljal mahavalatud masuut. Kraav oli kaetud põhupakkidega kütuse leviku piiramiseks, aga see ei aidanud. Õlijas vedelik imbus ikka pinnasesse.
Sõideti edasi. Selgus, et kraav reoveega oli veel väike asi: Savaldumas tunnistati oma silmaga „Savalduma sulgi” hulpimas karstivees kilomeetreid eemal Sääse linnukasvatusest. Enne kütus, nüüd suled Eestimaa tundlikul põhjavee alal Pandiveres.
„Fosforiit polnud ju ainuke teema retkel,” kinnitab korraldaja Peep Veedla. Ta lisab, et ka Kunda linnast läbisõit kujunes suursündmuseks. Halli Linna siseneti kolonnis, 1500 ratturit üheskoos. „ Kunda linnas avanes jõhker pilt nagu mingis filmis, see polnud reaalne!” meenutab Aarne, “Kõik oli tolmuga kaetud. Ma ei tea, kust rahvas gaasimaskid võttis, ilmselt olid neil kaasas, meie neid küll ei jaganud, aga Kunda tänavatel sõitsime nii, et maskid ja respiraatorid olid paljudel protestiks ees.”
Iga läbitud kilomeeter lisas tundeid. 1500 rattaratsaniku retk reostusallikalt teiseni ärgitas vihameelt, samas mahendas seda virguv peremehetunne, aimates paremaid aegu. „Esimesel retkel olid kogu aeg pisarad silmas, uskuge mind,” meenutab korraldaja Peep Veedla.
Peateema – fosforiidini – jõuti alles retke kolmandal päeval Kantküla laululaval. Kui geoloog Rein Perens üritas rahvale selgitada fosforiidikaevandamise vajalikkust, läks asi tuliseks ja pahameel tormitses. Tõusti püsti, võeti sõna, kurjustati. „Mäletan, et mõtlesin, kas meil võib hiljem probleeme tulla,” meenutab Aarne. „Karl Vaino ju valitses veel Eestis ja sini-must-valge polnud legaalne. Meil olid aga ratturid retkel särkidega, kus kirjas „Ja ükskord on Eesti riik”.
„Viimasel päeval ilmusid Vallimäele lõpetamisele ka kõik tärkavad poliitikud, meie neid ei kutsunud, aga nad olid kohal,” meenutab veel Aarne. Kui retk kulmineerus teatraalse kohtuistungiga, mille käigus näitleja Andrus Vaarik luges ette hukkamõistva otsuse Virumaa sonkimise kohta, said lõpuks Rakvere Vallimäel need sõnad – ja ükskord on Eesti riik – ka lavalt välja öeldud. Rahvas ja koorid laulsid „Virumaa laulu”. Korraldajad juubeldasid. „Me tundsime end hästi. Oleme seltskond, kellega tuleb arvestada,” meenutab Aarne. „Tegelikult me protestisime tookord ikka Vene riigi vastu,” räägib Aarne. „Kui tollel hetkel oleks probleemid piirdunud Eesti siseasjadega, poleks keskkonnateemad nii üleval olnud. Siis oli aga tunne, et nemad seal Moskvas otsustavad.”
Tänaseks on paljud I retke murekohad jäänud minevikku. Sääse põhjavett reostanud linnukasvatus ei tegutse enam, Kunda särab märgatavalt värvilisemana ja Tapal pole enam võõrvägesid, kes lennukikütust maha valaksid. Fosforiit ja põhjavesi on paraku endiselt kuumad teemad.
{gallery}pildid/1988{/gallery}
Keskkonnateemad:
fosforiidikaevandamisele EI
põhjavee seisukord Virumaal
Sääse linnukasvatuse reostus
Tapa lennuvälja reostus
Kunda tsemenditehase heitmed
