Värska – Verhulitsa – Lutopää – Sesniki – Saatse – Võmmorski (laager) – Veretinä – Küllatüvä – Meremäe – Miikse – Viitka – Vastseliina – Kapera – Obinitsa – Võmmorski (laager) – Kliima – Orava
Osalejaid: 1400 Kestvus: 3 päeva
Petseri retke põhieesmärk oli põigata üle Eesti-Vene piiri Petserisse, esimese Eesti Vabariigi territooriumile, „õige” piirini. „Meil oli ka piiritulp valmis tehtud,” meenutab Aarne Valmis. „Lootsime selle vana Eesti piiri kohal maasse lüüa.” Tollal toimusid värskes vabariigis tulised vaidlused Petseri teemal – andku Venemaa see maatükk Eestile tagasi! Piirilepingut Venemaaga polnud ja üle piiri Petseris käidi alles vabalt. „Me valmistasime ette retke marsruudi ka teisel pool riigipiiri,” meenutab Aarne. „Käisime Irboska taga, kus meile näidati vana riigipiiri, seal oli näha kraav ja võsa, mis asusid Irboskast idapool. Valisime ka ühe laagriplatsi kiriku lähedal. Üks kirikutegelane, kelle käest küsisme, kas võime siin laagrit teha, ütles, et võite teha. Küsisime, kas siin kommuniste ka on? Ta vastas, et kommunistid elavad Petseris, siin on tööinimesed. Külastasime tookord poodi, kus nägime vene baabade välimusega naisi, kes kõnelesid mingit imelikku setu-eesti-vene segakeelt, selline mulje jäi. Meil olid kaasas aadressid, kellelt organiseerimise abi küsida. Jõudsime ühte tuppa, kardin tõmmati trrrdi! ette ja küsiti, kas saba taga oli või?”
Aarne ja teised korraldajad mõtlesid, et nad on nii kõvad poisid, et kordavad Paldiski vallutamist Petseris. „Mõtlesime, et kuradi Vene armee, me kavaldame su veelkord üle,” naerab Aarne, aga paraku ei õnnestunud retkeliste vägevad plaanid sedapuhku. Vahepeal oli näiteks ka seadus muutunud ja üle piiri lubati takistuseta ainult vana Nõukogude passi omanikke. „Mõtlesime siis, et saadame üle need, kel on veel punane pass,” meenutab Valdur Lahtvee. „Rattaretke päeval tabas aga halb üllatus. Vene piirivalve sulges piiri ka kohalikele. Teadsime, et kohale oli toodud lisajõude,” jutustab Valdur. „100 piirivalvurit ja umbes 30 OMONi eriüksuslast. Petseri ajalehed kirjutasid, et eestlased korraldavad provokatsiooni.”
Retkelised tahtsid üle piiri minna hajutatult, mitmest kohast läbi metsa salateede. Kohalike külameestega oli kokku lepitud, et need panevad Värska tagant metsa sees niiskemasse kohta laudu maha, et saaks ratast lükata üle Piusa jõe, aga oli tõke ees! „Kui kohale jõudsime, oli kogu mets okastraati täis tõmmatud,” meenutab Aarne. „Sinna, kus oli purre, sõitis enne meid kohale Vene piirivalvurite auto mitmekümne koeraga. Sealt pidid aga üle minema meie kõige nooremad, koolilapsed. Mina arvan, et Vene pool teadis meie plaane. Kust nad muidu oskasid aimata, et me just sealt tahtsime üle minna? Purre asus eramaal, selle omanik ehitas ka sellesama piiritulba, mis jäi maasse löömata.” Aarne arvab, et ratturid reedeti omade poolt, et Eesti KAPO tegi koostööd Vene piirivalvega. „Selleks, et rahvusvahelist skandaali ära hoida, anti ilmselt kogu info Vene poolele,” arvab Aarne.
Korraldajad mõtlesid siis, et ei tasu jamada. Eesti piirivalvemehed tulid laagrisse rääkima, et Vene pool tahab kokku saada, meenutab Valdur Lahtvee. „Läksime Aarnega. Mingi pikk sell ütles, et ta on valitsuse esindaja. Läksime Koidula piiripunktist üle Petseri poole, meid pandi autosse. Petseris istus laua taga kindralmajori pagunitega mees ja veel kolm kõva meest. Me ütlesime, et võtame asja videolinti, muidu ei kõnele. Nad arutasid asja omavahel ja ütlesid, et no võtke linti. Küsisid, miks me provokatsiooni korraldame? Vastasime, et paraku on probleem poliitiline, aga asi on ka keskkonnas. Hoiatati, et me üle piiri ei läheks, sel juhul annavad nad täiega. Me olime tegelikult juba otsustanud, et me kuhugi ei lähe.”
„Poliitiliselt kohtumiselt” mindi suhteliselt sõbralikult lahku. Ratturid sõitsid üksnes piiripunktidesse plakatitega vehkima. Osad mehed põletasid piiripunkti sillal oma Vene sõjaväe passe. Lauldi Justamendi Petseri laulu („Petseri tsura …”). Protestiaktsioon kestis umbes kaks tundi. Vastas, teisel pool silda, olid automaatidega Vene sõjamehed.
„Pärast saime teada, et paar ratturit olid Petserisse pääsenud ja osa neist pandi isegi pokri! Järgmiseks päevaks olid nad õnneks tagasi. Vahele jäid nad sellega, et neil olid liialt ilusad rattad, need jäid silma,” meenutab Aarne. „Suur mass aga üle piiri ei pääsenud.” Siiski vähemasti pooleks päevaks õnnestus ratturitel liiklus blokeerida. Pettumus, et Paldiski edu ei kordunud, oli tookord suur. „Ebaõnnestus asi seetõttu, et teadjate ring oli liiga lai ja Vene pool sai asjast varakult teada,” arvab Aarne. „Nüüd tagantjärgi arvan, et oligi hea, et plaanid ei õnnestunud. Kui me oleksime piiritulba Venemaal maasse löönud, pilti teinud ja ajakirjandusväljaannetele saatnud, poleks me võib-olla nii lihtsalt tagasi saanudki, see oleks olnud rahvusvaheline skandaal. Tollal me uskusime, et piir peab Irboska tagant minema, tänasel päeval mina enam nii ei arva,” teatab Aarne.
Keskonnateema:
Eesti–Vene piir
