Maardu järv – Saha – Kostivere – Koogi – Kalevi-Liiva – Jägala juga (laager) – Jõelähtme – Rebala – Kallavere – Lasnamäe kanal – Vabaduse väljak – Türisalu (laager) – Keila-Joa – Laulasmaa – Kloogaranna – Kersalu – Paldiski
Osalejaid: 2300 Kestvus: 3 päeva
Korraldaja Hillar Viks arvas, et peaks kindlasti Maardu järve üle vaatama. Seal on reostus nii jube, on leitud mitme peaga mutantkalu ja mida kõike veel,” meenutab Aarne Valmis naerdes. „Mõtlesime siis, et mis me kolm päeva ikka ümber Maardu järve sõidame, teeme retke Harjumaale. Sealt hargnes edasi idee, et tahaks Paldiskisse välja jõuda.”
Korraldajatest polnud keegi kunagi Paldiskis käinud. Hetkeolukord oli selline, et Moskva võim oli küll Eestis lõppenud, ent võõrväed olid veel kohal ja kinnised territooriumid endiselt ligipääsmatud. Esimene rattaretk vabas Eestis aga ärgitas seda teemat torkima. Algselt Maardu-kesksest retkest kujunes hoopis Paldiski suursündmus. Kinnine linn sõna otseses mõttes vallutati.
Kõik käis väga peenelt. „Otsustasime sõita küll Paldiskisse, aga saime aru, et ega me vist sinna niisama sisse ei saa, luba küsida polnud mõtet,” meenutab Aarne. „Mingit kaarti ja plaani meil polnud, Peep sai veel sõimata, miks ei ole meil Paldiski rada paigas,” meenutab Aarne. „Ütlesime, et me pole ise linnas käinudki. Teise päeva õhtul Tabasalu laagris aga kutsus Jüri Liim mu kõrvale ja ütles, et temal on idee. Läksime tumedates riietes mändide alla Paldiski ääres ja Liim näitas mulle suure saladuskatte all, kust ranna kaudu aia vahelt sisse pääseb. Me rääkisime sellest üksnes omavahel ja ma otsustasin, et õhtul ei räägi mitte kellelegi mitte midagi. Oli hirm, et keegi hakkab kogemata tuututama. Õnneks samal õhtul tulid minu juurde ka „luurajad”, noored eesti poisid. Neil oli väike naps kaasas, hakkasid minuga rääkima, kui tore retk meil on ja kuidas Paldiskisse võiks sisse minna. Ma sain aru, et midagi on valesti. Mul on ju näitlejakoolitus: miski nende sõnades ja tegudes ei klappinud. Hakkasin kaasa mängima. Rääkisin neile asju, mille kohta ütlesin, et seda ei tohi edasi rääkida. Hammustasin läbi, et nad pole ausate kavatsustega. Ütlesin, et meil on salaplaan ja kas nad tulevad meile appi. Et teeme eesväravas homme petukat, möllu, aga tegelikult läheme sisse 300 meetrit kaugemalt, ja kui sealt ei saa, siis veel 300 meetrit edasi, aga eesväravas teeme niisama möllu tähelepanu ärajuhtimiseks. Palusin poisse asja etteotsa, sest tahtsin, et nuhid oleksid kohe eesväravas.Tegelikult oli plaan väravas küll mäsu teha, aga salaplaan viis teised 15 kilomeetrit mööda rasket liivarada ranna kaudu Paldiskisse, et nad hargneksid linnas laiali, nii et neid ei saa kinni võtta.”
Aarne hoidis saladust üksnes endale ja Peep Veedla sai marsruudist teada alles retke III päeva hommikul kell seitse, teised korraldajad kell kaheksa, kui pidi juba sõitma hakkama. „Ratturid jagasin kaheks nii, et ühel kohal seisin tee peal ees ja lasin umbes 500–600 ratturit Paldiski peavärava suunas läbi, teistele näitasin, et nüüd siit tuleb ära pöörata. Kõik sõitjad kirusid, mis raja Valmis tegi …,” muigab Aarne.
Nuhid olid aga ette kandnud, et kogu rinne tuleb eest ja seetõttu oli Paldiski peaväravasse ja lähikonda toodud kohaliku sõjaväeüksuse põhijõud. „Viimse inimeseni oli kohale toodud,” naerab Aarne. Tema ise seisis peaväravas ja kusagilt polnud lekkinud venelasteni teavet, et teised tulid Jüri Liimiga ranna kaudu tagant. „Väravas räägiti meie rahvale, et see on sõjaväe osa, siia ei saa sisse, aga mina juba teadsin, et keegi on sees, sest meil oli side algeliste kodukaitse raadiosaatjate näol olemas. Nüüd oli minu roll teha väravas võimalikult palju etendust. Nad küsisid, kus Jüri Liim on. Ma ütlesin, et ta varsti tuleb, jääb hiljaks, Liimi venelased tundsid. Liimi meeskond saagis samal ajal rannas mõned postid maha ning selleks hetkeks, kui sinna taibati sõjaväelased saata, olid ratturid juba linnas sees. Mulle aga öeldi samal ajal väravas, et Paldiskis on tuumaseadeldis, sisse ei saa. Ühel momendil sõitis aga Eesti lipp teiselpool väravat meist mööda! Asi oli läbi, ratturid olid linnas. Siis ütlesid mulle ohvitserid, et mind peetakse kinni, kuna tekitan segadust. Arvestasin sellega, et ma ei tarvitse õhtuks koju saada. Admiral Olhovikoff oli suhteliselt mures, mida teha, helistas Kaliningradi. Oli aga suhteliselt rõõmus, kui sai kergendusohkega mulle öelda, et teil vedas, mitte midagi teiega ei juhtu. Tegelikult nad kartsid, et me tungime Paldiskisse ja ei lahkugi sealt, paneme telgid üles ja hakkame igasugu intervjuusid ja pilte sealtsamast saatma.”
Kui ranna kaudu linna tunginud ratturid olid juba tänavatel, käskis admiral lõpuks värava lahti teha ja ka teised Paldiskisse lasta. Manööver läks õnneks. „Admiral Olhovikoff oli väga väljapeetud, viisakas nagu tsaariaegne ohvitser,” meenutab Aarne. „Paldiski „Pentagonis” ütles ta mulle pärast, et oleme nahhaalid, aga tema meelest oli operatsioon hästi ette valmistatud.”
Pärast väravate avamist käisid ratturid linnas ja jalutasid Pakri poolsaarel, siis sõideti minema.
„Meie saime sisse Paldiskisse, kuhu tolleaegsel välisminister Jaan Manitskil minnagi ei õnnestunud,” meenutab Aarne. „Pärast seda retke läks linn aga varsti lahti. Usun siiralt, et meie retk aitas seda protsessi kiirendada.”
Foto:
Retke terava keskkonnateemana tulid jutuks ka Tallinnas puuduvad rattateed. Pealinna jalgrattaliiklus on tänini lapsekingades.
Foto:
Retke algosas sai tähelepanu ka reostunud Maardu järv.
Foto:
Ainuke retk, mis sündis mitme panga ja ettevõtte sponsorraha toel. Hilisematel aastatel on retke korraldusele tubli tuge andnud Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Vabaduse väljakul toimus rattaaktsioon, lava oli üles pandud ja korraldati kontsert, räägiti rattateedest.
Talgud Vabaõhumuuseumis.
Keskkonnaprogramm:
Maardu roheliseks linnaks
Tallinn jalgrattalinnaks
Paldiski – Vene väed Eestist välja
Kaardi allkiri:
Harjumaa reisil oli kaart väravani ja tagasi! „Mingit kaarti ja plaani, kuidas Paldiskisse saada, meil polnud. Peep sai veel sõimata, miks ei ole meil Paldiski rada paigas,” meenutab Aarne Valmis.
Foto
VAZi buss ja viisakates paraadvormides ohvitserid.
Kasti:
Kolmepäevane retk. „Vabariigi tulekuga oli inimestel kohe tööd ja tegemist rohkem, ei saadud enam nii hõlpsalt neljaks päevaks tulla, töölt ära küsida,” põhjendab Aarne Valmis retke lühendamist.
