Tsirguliina – Lüllemäe – Haabsaare (laager) – Ähijärve – Mõniste – Paganamaa (laager) – Rõuge – Haanja – Vastseliina (laager) – Obinitsa – Orava
Osalejaid: 800 Kestvus: 4 päeva
Korraldaja Helen Külvik:
„1990. aastate keskpaigaks oli esialgsete vedajate ind raugenud ja retked vajasid uusi tegijaid. Teatepulga võttis üle Jaas (Jaanus Salm), kes koondas enda ümber Tartusse korraliku kamba noori tudengeid. Eks meid aitas siin nooruslik uljus ja pealehakkamine, aga kindlasti ka asjaolu, et enamikul meist oli varasem rattaretkedel osalemise kogemus. Valdavalt Tallinna Loodusmajast välja kasvanud meeskond oli juba mitmel aastal retkede korraldamisel taustajõuna kaasa löönud. Minust sai rattaretke Suure Juhi Jaasi parem käsi. Julgen kindlalt väita, et kui poleks olnud Jaasi ja tema karismat, oleks Võrumaa retk jäänud toimumata.
Kuna suur osa meie seltskonnast oli pärit Tallinnast, oli Võrumaa meie jaoks paras eksootika. Minule oli kõnealune kevad, mil me üürikest aega rattaretke ette valmistasime, nagu reis tundmatule maale. Käisime Võrumaa eri paigus igal nädalal midagi üle vaatamas või kokku leppimas. Toona ju mobiiltelefone veel ei olnud ja e-maili aadresski oli alles mõnel vähesel. Kõige enam on neist käikudest mällu sööbinud Karula ja Mõniste piirkond, kus kõik oli nii teistmoodi kui Põhja-Eestis: maastik, metsad, külad, inimesed, keel ... Meil oli tohutu õnn saada omale kampa Marju Kõivupuu, Mõniste kandist pärit erakordselt huvitava jutuga folklorist, kes praegusajal muidugi enam tutvustamist ei vaja. Marju avardas meie silmaringi väga palju: ta õpetas keelt, tutvustas ristipuid ja vanu kombeid, vedas meid kalmistutele ja kaugetesse küladesse ning pakkus pärast väsitavat päeva oma Raatuse tänava korteris legendaarseid ahjukartuleid ...
Marju andis oma teadmisi temale omasel muhedal ja kaasakiskuval moel edasi ka rattaretkelistele. Võrumaa retkel õnnestus üldse kõik hoolimata väga lühikesest ettevalmistusajast väga hästi: lisaks Marjule tuli programmi täitma vähemalt sama hea jutuga Rohke Debelakk ning see duo oli kahtlemata üks retke paljudest pärlitest.
Programm, mille me retkelistele ette valmistasime, sai tihe ja tummine. Noorte ja uljastena ei arvestanud me paraku piisavalt natuke nõrgemate ratturitega. Teekond sai liiga pikk ja liiga raske ning etteheited selle kohta, et kultuuriprogrammi jõudsid jälgida vaid kõige kiiremad ratturid, olid tegelikult õigustatud. Võrumaa teed olid ja on käänulised, künklikud, kruusased ja liivased. Kohati tuli ratast päris pikka maad käekõrval lükata ning see oli takkajärgi hinnates kindlasti liiast.”
Foto:
Noored korraldajad organisatsioonist Euroopa Noorte Metsaaktsioon (EYFA – European Youth Forest Action).
Pildiallkiri:
Eredaid kohtumisi ja põnevaid paiku jagus Võrumaa rattaretkel kuhjaga. Väga eriliselt jäi meelde Eesti lõunapoolseima punkti väisamine Naha külas. Punkti tuli liikuda jalgsi ning kohapeal ootasid meid nii Eesti kui ka Läti piirivalvurid.
Rattarüütel Mattias Lepna: „Võrumaa oli raskeim reis rattasõiduks. Naha külast algas liivane maa …”
Pilt:
Retkel kõlas palju ehedat Lõuna-Eesti rahvamuusikat. Võrumaalt pärit Andrus Lehese lõõtspilli järgi oli ka väsinud rattureil raske mitte tantsida!
Kasti:
Originaalkaardi allkiri
Praegu on raske meenutada, kui ahtakesed olid tol ajal kaardi tegemise võimalused. Piiratud eelarvega, nagu me olime, oli ainus võimalus teha Regio atlase kaardilehtedest koopia, märkida sellele marsruut ning seda siis nii umbes 800 korda paljundada. Kaart oli loomulikult must-valge ning keskelt jooksis atlase köitmisjoont märkiv must triip. Aga vähemalt oli meil kaart! Päris marsruuti me kaardile aga ei märkinud, kuna siis oleks kaart väga raskesti loetav olnud, ja ega must-valge lahendus poleks ka väga paljut võimaldanud. Jäime selle juurde, et märkisime ära kõik suuremad paigad, kust retk läbi läheb, ning laagrikohad.
Keskkonnaprogramm:
talgud
Võrumaa kultuuripärimus
Paganamaa
Tornimäe võsakoristus
Eestimaa lõunapoolseim punkt – Naha küla
