Olustvere – Kabala – Kurgja – Kaansoo – Hüpassaare (laager) – Sauga – Karusekose – Riisa – Tõramaa (laager) – Tipu – Kõpu – Metsküla – Vastemõisa – Suure-Jaani – Lõhavere
Osalejaid: 2200 Kestvus: 3 päeva
Tollal oli Eesti Euroopa Liitu astumas ja aastal 2000 tehti selleks juba eeltööd. Natura 2000 oli kõlav nimi uuele liidu direktiivile, millega sooviti Euroopa piires kaitsta liike, mis on tervikuna väärtuslikud. Maaomanikele uue direktiivi plaanid aga ei meeldinud, kuna need ähvardasid piirata majandustegevust. Maaomanikud kartsid, et ei saa üldse enam midagi teha. „Eestis oli see eriti valus, kuna maareformi käigus oldi just saadud tagasi oma esivanemate maad ning nüüd järsku selgus, et neid ei tohigi kasutada,” meenutab Valdur Lahtvee.
„Põhikonfliktid sel teemal tekkisid Saaremaal, Karula rahvuspargis ja Soomaa rahvuspargis. Soomaa rahvuspargi külastuskeskuses olid väitlemas ühelt poolt Karula maaomanikud ja Hiiumaalt arendajate esindajana Paap Kõlar, kes väitis, et looduskaitsega keelatakse majandustegevus üldse ära.” Teisel poolel kõnelesid looduskaitsjad ja riigiesindajad sellest, et võtmesõna piirangutevööndis on turism ja ühtlasi arutati, miks looduskaitse on korraga nii vajalik kui kasulik. „Minusugused püüdsid veenda, et riik paneb tohutult palju raha sellesse, et luua infrastruktuur kaitsealadele ja et seda saab turismiks edukalt kasutada,” meenutab Valdur. „Rääkisime, et majandamine looduskaitsealal on võimalik. Soomaa oli hea näide, kuidas arendada tegevust imelises looduses. Rääkisime, et kaitstud loodus võib pakkuda kohalikule tööd ja teenistust ning metsaraiumine pole ainus väljapääs. Maaomanikud olid tookord väga rahulolematud.”
Aastal 2003 leppisid ühenduse riigid kokku Euroopa Liidu keskkonnapeatükis, mille alusel asuti täiendama kaitsealade võrgustikku. Rahulolematus jäi esialgu püsima. „Kui vaatame nüüd, milline majandusharu meil tänapäeval IT ja masinaehituse kõrval kasvab, on see just kodumaine turism,” teab Valdur. „Turism annab maal tööd. Tänapäeval on olukord, kus maamaksu sihtkaitsevööndis maksma ei pea ning piiranguvööndis on see üksnes 50 protsenti summast. Lisaks antakse toetusi Natura metsandusele ning väga paljud kaitsealuste metsade omanikud ei kurdagi enam.”
Aarne Valmis meenutab omakorda, et Soomaa matk jäi meelde põneva looduse poolest, sest vee tase oli kevadel suhteliselt kõrge ja andis aimu Soomaa trumbist, viiendast aastaajast. Retkel läks kaotsi üks kummipaat ja kaks ratast, vargusi meenutatakse kui rattaretkede ajaloos haruldast nähtust. Korraldajad ei jäänud rahule ka oma õhtuse esineja valikuga. Meie Mees ärgitas liialt napsu võtma, see oli aga korraldajatele vanast ajast valus teema.
Kersti Punga pildi juurde:
Rattaid täis rong. “Rattaretkedealgusaegadel liiguti kohale põhiliselt rongiga, tollest ajast autoparklaid ei mäletagi. Rong oli juba Tallinnast väljudes rattaid ja inimesi puupüsti täis. Mõned seltsimehed lesisid lae all olevatel pagasi riiulitel ja teivasjaamadest tulvas rahvast ja rattaid vagunisse lisaks. Õnnetuseks oli üks armas vanaproua rongi keskele lõksu jäänud ja tema soov Türil väljuda näis ilmvõimatu ettevõtmisena, kuna rattaretke seltskond väljus alles lõpp peatuses Viljandis. Ühel hetkel kostis ulja noorhärra suust üleskutse:" võtame tädi kätele". Sellest üleskutsest võtsid kohe kõik tuld ja kätemere lainetel loksuski proua lae all välisukse suunas. Rongi uste sulgudes lehvitasid mõlemad osapooled rõõmsalt ja rahulolevalt,” meenutab retkeline Kersti Pung.
Keskkonnateemad:
Natura 2000: looduskaitse – kasulik või kahjulik?
Soomaa ökoturism
