Tamsalu – Sääse – Kiltsi – Ralle – Emumägi (laager) – Salla – Avanduse – Simuna – Rohu – Eipri – Pandivere – Assamalla – Lasila – Pariisi (laager) – Neeruti – Udriku – Porkuni – Uudeküla
Osalejaid: 1650 Kestvus: 3 päeva
Ketserlik rõõm, mis valdas korraldajaid 25. aastapäeva eel, kui selgus, et Pandiverre sõidul võib taas rääkida fosforiidist nagu 25 aastat varem, on ehk vabandatav, kui selgitada, et raja valik ja keskkonnateemade kokkusobitamine pole retke korraldajatele alati lihtne olnud. Viimastel aastatel on marsruut paika pandud esimesena – kartusest radu korrata – ning teiseks on tähelepanu vajanud tihti üldisemad keskkonnaprobleemid, nagu näiteks aasta varem Eesti viljapuuaedade olukord, mis konkreetse piirkonnaga ei seostu.
Nüüd Pandiveres said raja valik ja kuum teema taas kokku.
„Roheline programm on alati olnud meil esikohal,” kinnitab Peep Veedla, „kui esimesel rattaretkel oli valida, kas sõita Tapalt Tamsallu mööda Lemküla kauneid järvi või reostatud Savalduma karsti, siis andsime valida ilusa ja „koleda” tee vahel, rahvast jätkus mõlemale.” Täpselt sama suhtumine on praegugi: kui üks tee läks Kellaverest läbi toredate külamaastike ja teine läbi mahajäetud tuumaraketibaasi Rohul, siis muidugi mindi mööda teist teed. Rohul kuulati sõjaajaloolase Jüri Pärna paljastusi kunagistest tuumapeadest Eesti metsade vahel, millest kohalikud ei teadnud midagi ja mille paiknemist meie maal Venemaa ametlikult siiani ei kinnita.
Juba esimesest retkest tuttava fosforiidikaevandamise idee jõudis aga kuulajate kõrvu teise päeva lõunapausi ajal Eipris. Selgus, et fosforiidikaevandamise taas päevakorrale tõstnud Viru Keemia Grupp, kes soovib kallist maavara Virumaa põuest välja võtta. Kui I rattaretk lõppes Rakvere Vallimäel fosforiidikaevanduste üksmeelse hukkamõistuga, siis 25 aastat hiljem jäid kuulajad Eipri külaplatsil jäid suisa leigeks. Esinema kutsutud geoloogid, põllumehed ja kaevandajad – viimased ei tulnud küll kohale ja sellest oli kahju – jõudsid vaieldes järeldusele, et fosforiidiuuringute vajalikkuse üle ei tohi mitte mingil juhul otsustada äriettevõtted, nagu see on praegu. Asja lahendaks riiklik geoloogiateenistus, millist meil seni pole, tõdesid geoloogid nukralt.
Täpselt nagu 25 aastat tagasi, ei jäänud ka nüüd fosforiidiprobleem ainsaks keskkonnamureks. Maailma ajab ärevusse globaalse mõõtmega mesilindude hukk. Hukusündroomist sai aimu Rohelises telgis Emumäe tipule rajatud laagris, kus kõneleseid mesilasteuurijad ja mesinikud. Kõlama jäi, et mesipuu elanikuga on asjalood nõnda halvad, et mumm ootab oma „sõda”. Sama kehtib aasta looma hundi osas, kelle vaenamine looduses on ohtlik keskkonnale tervikuna. Siit kerkib tõsine küsimus – kas oskame sõda pidada ka olukorras, kus otsene vaenlane – võõrvõim – puudub ning partisanisõda käib hoiakute kujundamise rindel? Millist nõu annab roheline rattur 25 aastat hiljem?
Kast:
Fosforiit. 25 aastat hiljem
Huvi fosforiidi vastu ei lõpe ilmselt kunagi. Seda näitab ka suhteliselt lühike ajavahemik I fosforiidisõja ja II n-ö fosforiidilahingu vahel. Fosforiidilahinguks võiks nimetada ligi kahe aasta tagust kemplemist, mis lõppes küll keskkonnaministri selge ei-sõnaga fosforiidikaevandamisele, ent sellega asi ei lõpe. Tulevad uued ministrid.
Esialgu tahab Viru Keemia Grupp fosforiiti ainult uurida. Ja mitte ainult nemad: ka mitmed Eesti geoloogid on uuringute poolt, kuna arvatakse siiralt, et fosforiidist võiks eesti rahvale kasu tõusta. Skeem oleks selline: me võiksime fosforit müüa ja ka oma põldudele panna. Mullateadlased kinnitavad seevastu, et Eesti põllud vajavad praegu enim kaaliumi, mitte fosforit. Asjatundjad eesotsas Rein Einastoga on seisukohal, et fosforiidikaevandustes kasutatav tehnoloogia on 2013. aastal veel nii puudulik ning meie oskus arvestada sotsiaalsete mõjudega nii armetu, et kaevandustest mingil juhul veel kõneleda ei tohi.
Keskkonnateemad:
fosforiit
mesilaste häving maailmas
aasta loom hunt
