Idee saunalavalt
"Tegelikult tahtsid sõbrad tulla Lahemaale rattamatkale. Sellest hakkas mõte edasi arenema ning nii kooruski lõpuks üks suur asi välja," meenutab zooloog Tiit Hunt, kuidas sündis 1987. aasta sügisel esimest korda välja käidud rattaretke korraldamise idee. Idee, mis oli tal vormunud koos hea lahemaalasest sõbra Valdur Lahtveega n-ö saunalaval.
Kuna rattaretke korraldamise mõte langes viljakale pinnasele, tuli hakata kohe komsomoli ja teiste toonaste instantside juhtninadega asja kooskõlastama, et ürituse toimumisega ei kaasneks mingeid tõsiseid jamasid. "Paratamatult oli olukord pingeline, sest see oli ju üks suur "sõbralik rahvaste pere", kus võimutses KGB, sõjavägi ja korruptsioon. Siiski oli poliitiline seis juba nii kaugele arenenud, et niisama lihtsalt kedagi võlla tõmmata ei saanud," kirjeldab Hunt tollast õhkkonda.
Tagantjärgi tõdevad asjaosalised täna kergendustundega, et midagi hullu ei juhtunudki, kuid vähemalt Hundile üritasid punavõimud esimese rattaretke järel kohe kohta kätte näidata.
Hunt elas toona Altjal mereäärses piiritsoonis. Maja juures oli tal üleval plagu, millel oli kujutatud suurt Vene sääske Eestist verd imemas. Kuigi aasta oli siis 1988 ning võimu alustalad juba murenesid, oli sellise sõnumi eksponeerimine siiski provokatiivne julgustükk.
...Ajaloolise tõe huvides olgu märgitud, et Roheliste rattaretke juhtloosungi "Kuidas elad, ..." mõtles välja Tiit Hunt.
Kaarditegu: läbi klaasi ja pliiatsiga
Esimese rattaretke tarbeks joonistasin teekonna skeemi maha Rakvere metsamajandi metsandike kaardilt. Sisemine aknaraam sai aknalt maha kruvitud, tooliselgadele asetatud, laualamp klaasi alla valgust paistma, kaart aknale, puhas paberileht kaardile ja seejärel pliiatsiga teid ja teeriste üle joonistama.
Aastal 1989, teise Virumaa retke tarbeks teekaardi joonistamise aluseks sai võetud aga sama aasta talvel jalgrattal ümber maailma rändavatelt jänkidest abielupaarilt kingiks saadud Läänemere piirkonna lennupilootidele mõeldud kaart, kus kõik Eesti suuremad asulad ja teed, lennuväljadest rääkimata, oma õiges asukohas kirjas olid. Kaarti hoidsin muide kodus peidus ja sellega väga ei kelkinud, sest teadagi sarnase täpsusega ruumiinfo kodanike käes olemist tollal veel väga ei sallitud. Järgmisel paaril aastal oli kaardijoonistamine rattaretkede tarbeks lihtsam, sest 1989. aasta suvel sain keskkonnakaitseorganisatsioonist Atgaja Leedu kolleegidelt pataka sõjaväelisi taktikalisi värvikaarte, mis katsid suure osa eestist. eesti kaardilehed olid arvatavalt Kaunases või selle läheduses asuv Nõukogude armee sõjaväeosa prügimäele viinud. "Kasutu prahi" olid keskkonnaaktivistid üles korjanud ja Eesti Rohelisele Liikumisele edastanud. Sõjaväekaardid olid parajas mõõtkavas, tolle aja kohta ülitäpsed ning sobisid rattaretke planeerimisel väga hästi kasutada.
Rattaretkelised hakkasid retke kavale lisaks värvilisi trükitud teekonnakaarte saama alles aastast 1998, kui rattaretke korraldajatega liitus läbi ajakirja Loodus ka Leida Lepik, esindades professionaalset kaarditegijat Regio. Vahepeal, kuni 1994. aastani sai kaarte, õigemini retke marsruuti kujutavaid skeeme tehtud käsitsi - ise joonistatud või siis kas EOMapi või Regio kaartidelt kopeeritud põhjale teekond maha märgitud.
