Tingimused

02. roheliste rattaretk "Kuhu lähed, Virumaa?" (1989)

Kiviõli – Maidla – Aidu karjäär – Lüganuse – Aa rand (laager) – Ontika paekallas – Valaste juga – Toila – Jõhvi – Ahtme tuhamägi – Konsu järv (laager) – Oru turbaraba – Sirgala karjäär – Sillamäe – Sinimäed – Auvere (laager) – Balti elektrijaam – Narva linn

Osalejaid: 3000 Kestvus: 4 päeva

Pärast esimest edukat Roheliste Rattaretke otsustati peaaegu kohe, et tuleb ka teine, ja suunaks saab taas Virumaa, seekord idapoolne osa. „Sel ajal käisid ju jutud, et Ida-Virumaa peaks Venemaaga liituma, kuna Ida-Virumaal on vene rahvuse ülekaal – seda asja ajas Interrinne,” meenutab Aarne Valmis. „Küsisimegi oma retkega, kuhu lähed, Virumaa, kas lähed meilt ära?”

Esimesel päeval läbiti võimas Aidu põlevkivikarjäär, mille haigutav suurus pani mõtlema, mis on põlevkivi kaevandamise hind ja kelle arvelt ülejäänud Eesti elab. Aidu selja taga, liiguti mööda väikseid teid läbi Püssi ja Lüganuse Aa randa ööbima. Tegu oli võimaliku tülipesaga ja korraldajad seetõttu ärevil. Kuna aasta oli 1989, valitsesid Eestimaa randades endiselt Nõukogude Liidu piiritsooni reeglid. „See oli päris jube,” meenutab Aarne. „Kartsime konflikti. Luba oli meil küll rannas viibimiseks olemas, aga seal oli ka Vene piirivalve. Arvestasime kogu aeg sellega, et meid provotseeritakse ja mingid kokkupõrked võivad tekkida.”

Retkelisi oli tol aastal väga palju, poole rohkem kui esimesel matkal, üle 3000. „Lisaks oli veel palju partisane, kes sõitsid kaasa, aga polnud nimekirjas,” teab Aarne. „Teadsime ainult seda, mitu toiduportsjonit peame muretsema, umbes 3000 ringis.”

Aa rannas ei juhtunud õnneks midagi ja õnnekombel läks edukalt ka plaan siseneda kinnisesse Sillamäe linna. „See oli erakordne! Meil oli luba küsitud ja me saimegi sisse. Üllatas, et mingeid provokatsioone ei tulnud,” meenutab Aarne oma imestust tollal. Närvid olid siiski pingul, oodata võis kõike. Alles Narva all laagris kolmanda päeva õhtul osutusid kartused tõeks: jant läks lahti. „Miilits sai kätte paar purjus inimest, kes topiti eraautosse ja kihutati minema,” meenutab Aarne. „Aga meie turvaauto Tibari vilkuriga – olime nimelt saanud siseminister Marko Tibarilt loa kasutada sinist vilkurit Leningradi maantee (praguse Peterburi mnt – toim) ületamiseks – ajas seda eraautot taga ja sai poisid jaoskonnas kätte.” Aarne meenutab, et ratturid olid küll vintis, aga mitte nii vintis, et oleks tarvis olnud neid ära vedada. „Ilmselt oli plaan kirjutada artikkel ajakirjandusse teemal, kuidas saabusid joodikud,” on Aarne kindlalt veendunud. Mõne tunniga saadi poisid jaoskonnast välja.

põleb ning tegu on provokatsiooniga. „Saatsin kõik vabatahtlikud, kel võimalik, metsa uurima ja selgitama, mis jama see on. Kas kusagil on tuli süüdatud, et siis seda hiljem meie kaela ajada …” Tegelikult selgus, et mets ei põlenud, vaid paksu tossu tuli keemiatööstusest, ilmselt õlitehase käivitusest. Tegu oli sealse tavalise nähtusega. „See oli jube,” kommenteerib Aarne.

Pingelisi olukordi jätkus ka järgmiseks päevaks. Kui hommikul taheti Narva linna sõita, ruttas retkelistele vastu seltsimees Juri Mišin (tolleaegne EKP Narva Linnakomitee instruktor, hilisem Ida-Virumaa autonoomiareferendumi eestvedaja – toim), kes keelitas Narva linna mitte sisenema, kuna kohalikega „võib tekkida konflikte”. „Midagi muidugi ei juhtunud,” ütleb Aarne, „meie sõitsime Narva loomulikult sisse. Kohalikud olid tee äärtes seismas, vaatasid rattureid nagu spordivõistlusel. Tulime ühes pundis, 3000 ratturit koos. Nad polnud midagi sellist kunagi näinud. Narva mõjus muide erakordselt puhta linnana.”

Retke reostuse temaatika kõige eredamaks mälestuseks jäid „puhtad” värvilised järved, nii puhtad, et neis ei liigu mitte miski. Need olid Narva elektrijaamade tegevusest sündinud tuhavälja leeliselised settebasseinid, „rohelisteks järvedeks” kutsutud. Neid oli ilus vaadata. „Ütlesime retkelistele, et palun ärge oma jalga sinna sisse pange,” räägib Aarne. Järved asusid Narva veehoidla lähedal ja tollal kõneldi ohust, et tormi korral valgub kõik vette. Retkelistest keegi järvevett katsuma ei läinud.

Tänaseks on piiritsoon ununenud nähtus, Sillamäe avatud, Ida-Virumaa endiselt Eesti oma ning „värvilised järved” ehk Tuhaväli nr 2 aastal 2008. suletud. Uuematel tuhaväljadel tarbitakse vett vähem, seda filtreeritakse ja aluselised veed keskkonda ei jõua.

 

Keskkonnateemad:

rahvusteema – võtame Virumaa tagasi!

värvilised järved – elektrijaama reostus

Aidu karjäär

Sillamäe – kinnine linn

 

Fotoallkiri:

Füüsiliselt erakordselt raske retk. Suur kilometraaž ja ühel päeval ka väga kehv ilm: Aa rannas saadi rahet ja lund. Järgmisel aastal tuli retkelisi veel rohkem kohale.

Related Articles

MTÜ Roheliste Rattaretked

Pärnu mnt 444, Tallinn 10919

info@rattaretked.ee

+(372) 56 230 830

https://www.facebook.com/rattaretked/

 

Fotod